Reflektiiv-integratiivne metoodika (edaspidi RI) on mitmekülgne käsitlus inimeseks olemisest, mis hõlmab süsteemset psühholoogiliste harjutuste kompleksi ja praktilist õpetust nende kasutamiseks. RI metoodika on integreeritud praktikate raamistik, mis põhineb juba olemasolevate, teaduslikult põhjendatud meetodite kombineerimisel ning Maria Baydari praktilise töö käigus kujunenud enesejuhtimise harjutustest. RI metoodika mõju sõltub eesmärgipüstitusest, teadlikult valitud ja kohandatud protsessi komponentidest ja tulemuste hindamisest. Nagu igas integreeritud lähenemises, seisneb tõsiseltvõetavus läbipaistvas metoodikas, mõõdetavates tulemustes ning professionaalses eetikas. RI metoodika järgi töötavaid praktikuid nimetatakse psühhotehnikuteks.

 

RI metoodika on psühhokorrektiivne, terviklik ja integreeriv psühholoogiline lähenemine, mis põhineb mitme erineva mõjustamismudeli ja sekkumisviisi süsteemsel kombineerimisel. See ei kujuta endast kindlat teraapiakoolkonda, vaid on mitmekihiline raamistik, mille eesmärk on psüühiliste protsesside ja käitumismustrite korrigeerimine, arvestades inimese unikaalsust, arenguvajadusi ja keskkondlikke mõjutusi. RI metoodika ei sekku psühhopatoloogiasse – võimaliku psüühikahäire kahtluse korral suunatakse klient edasi vastava valdkonna spetsialisti juurde.

 

Mis on psühhokorrektsioon?

 

Psühhokorrektsioon on mitmesuguseid tehnikaid ja lähenemisi koondav termin, mitte üks kindel teraapiakoolkond. See on eesmärgipõhine töö psüühiliste protsesside ja käitumise parandamiseks. Vdovenko defineerib psühhokorrektsiooni järgmiselt: „Psühhokorrektsioon on psühholoogiliste võtete kogum, mida psühholoog kasutab psüühiliselt terve inimese psüühika või käitumise puuduste korrigeerimiseks; see on süsteem meetmetest, mis on suunatud psühhika või inimkäitumise puudujääkide parandamisele erivahenditega psühholoogilise mõju kaudu.“ (Vdovenko et al., 2022)

 

Millel RI metoodika põhineb?

RI harjutused baseeruvad süsteemsetel enesereflektsiooni, eneseintegratsiooni harjutustel ja küsimusmõtlemisel (Paul & Elder, 2016), mille käigus õpetab RI psühhotehnik klienti küsima endalt edasiviivaid ja planeeritud muutuseid esilekutsuvaid küsimusi. RI harjutuste käigus töötab klient läbi oma elu erinevaid tahke ja oma psüühilisi negatiivseid seoseid ning treenib need harjutuste kaudu ringi tervislikeks seosteks.

 

RI metoodikas kasutatakse mitmeid vastastikku toetavaid meetodeid, mille kaudu toetatakse inimese eneseregulatsiooni, neuropsühholoogilist tasakaalu ja isiklikku tähenduse loomist. Küsimusmõtlemise kaudu suunatakse kliendi tähelepanu mitte pelgalt probleemile, vaid võimalustele – „Kuidas ma saaksin teisiti mõelda/tunda/tegutseda?“ See aitab kaasa tegevusvõimekuse kasvule, eesmärgipärasele tegutsemisele ning psüühiliste mustrite ümberstruktureerimisele.

 

Olulised baaskomponendid RI psühhotehnoloogias on järgmised:

• Kirjalik töö ja refleksioon – enamus RI harjutusi tehakse kirjalikult, et kaasata kõrgema tasandi kognitiivsed protsessid, toetada tähenduse loomist ning aktiveerida eneseteadlikkust (Pennebaker & Smyth, 2016).

• Kogemuslik ümberkirjutamine – tuginedes Bandura (1977) sotsiaalkognitiivsele teooriale, aitavad RI metoodika harjutused kogemuslikult rekonstrueerida ja muuta negatiivseid uskumusi ja seoseid uue tähenduse kaudu.

• Mudelõpe – õppimine teiste kogemuste kaudu, sh psühhotehniku, eeskujude või grupiliikmete modelleerimine, aitab klientidel kujundada uusi toimetulekupõhimõtteid ja -oskusi (Bandura, 1986).

• Psühhosüntees – RI keskne meetod inimese sisekonfliktide ja arengupotentsiaali intregeerimiseks, mis käsitleb isiksust kui mitmetasandilist ja transformeeruvat süsteemi (Assagioli, 1965).

• Küsimusmõtlemine – RI keskne meetod, mille kaudu klient õpib esitama endale struktureeritud, eneseregulatsiooni ja tähenduse loomist toetavaid küsimusi. See meetod põhineb metakognitiivsel refleksioonil ning tugineb sarnastele protsessidele nagu Socratic Questioning ja Cognitive Restructuring (Beck, 2011; Forjan-Parga, 2011)

• Kogemusliku vältimise teooria - RI metoodika aitab tuvastada ja muuta vältimiskäitumisi, mis tekivad seoses valulike sisemiste kogemustega (nt häbi, hirm, viha). Harjutused suunavad klienti kogemusliku vältimise asemel neid tundeid teadvustama, aktsepteerima ja transformeerima, et taastada psüühiline paindlikkus ja autentsus.

• Teadvelolekul põhinev aktsepteerimine (mindful accpetance) - RI praktikas kasutatakse teadvelolekut ja hinnanguteta aktsepteerimist, et inimene saaks kontakti oma sisemiste kogemustega ilma nende allasurumise või vältimiseta. See loob aluse eneseintegratsiooniks, kuna võimaldab teadlikult ja kaastundlikult kohata ka neid sisemisi osi, mida inimene on varem tagasi lükanud.

• Multimodaalne teraapia (Lazarus) - RI metoodika toetub multimodaalsele printsiibile, et inimene on tervik, keda mõjutavad samaaegselt erinevad tasandid: mõtted, tunded, kujutlused, keha, suhted ja väärtused. RI harjutused on üles ehitatud nii, et need töötavad korraga mitmel neist tasanditest, võimaldades süsteemset ja püsivat muutust.

• Varjuteooria ja varjutöö – tuginedes Carl Jungi (1959) varju kontseptsioonile, käsitletakse mitteteadvustatud psüühikasisu integreerimist isiksuse terviklikkuse saavutamiseks Maria Baydari ja Debbie Fordi väljatöötatud varjutöö harjutuste kaudu.

 

 

Teaduslik taust ja lähtekohad

 

RI metoodika seostub tugevalt Arnold Lazaruse praktikaga Multimodal Therapy (1976), mis rõhutab, et inimese toimimist mõjutavad seitse peamist modaalsust: käitumine, tunnetus, kujutlus, afekt, somaatilised protsessid, isiklikud suhted ja vaimsus. Lazaruse mudel (nagu ka RI metoodika) eeldab, et psühhoteraapiline töö peab haarama neid kõiki, et saavutada püsiv ja tõhus tulemus. RI metoodika lisab Lazaruse seitsmele modaalsusele juurde enesega suhte, psüühika varjuaspekti ja igapäevase enesejuhtimise. RI metoodika seob Multimodaalse teraapia ideed psühhokorrektsioonilise lähenemisega, mida kasutatakse eriti haridus- ja arengukontekstis ning mille eesmärk on parandada kognitiivseid, emotsionaalseid ja sotsiaalseid oskusi – sageli just mittepatoloogilisel viisil. Samuti ammutab RI metoodika ainest psühhosünteesist (Assagioli, 1965), mis keskendub isiksuse eri osade integreerimisele ja sisemise potentsiaali avardamisele, ning sotsiaalkognitiivsest teooriast (Bandura, 1977; 1986), mis toetab enesetõhususe arengut, mudelõppe ja kogemusliku ümberõppe tähtsust.

 

Üheks oluliseks baaslähenemiseks RI metoodikas on negatiivsete sisemiste kogemuste teadvustamine ja integreerimine teadvelolekul põhineva aktsepteerimise (mindful acceptance) kaudu. See tähendab teadlikku ja hinnanguvaba tähelepanu suunamist sisemistele kogemustele – sealhulgas ebameeldivatele tunnetele, mõtetele ja impulssidele – ilma et neid püütaks vältida, maha suruda või kohe muuta (Bishop et al., 2004). Mitmed uuringud on näidanud, et aktsepteeriv hoiak oma kogemuste suhtes ennustab madalamat tajutud stressi ja suuremat psühholoogilist paindlikkust. Aktsepteerimine võimaldab inimestel kogeda emotsioone, mõtteid ja kehalisi reaktsioone ilma automaatse vastupanuta, mis on oluline samm eneseintegreerimise protsessis. Näiteks leidsid Borlini jt (2018) eksperimentaaluuringus, et teadvelolekul põhinev aktsepteerimine vähendas emotsionaalset distressi ja sümpaatilist reaktiivsust. Samuti toob Dixon jt (2020) välja, et emotsioonide aktsepteerimine on seotud laiema tähelepanu haarde ja globaalsemalt integreeritud ajutegevusega, mis toetab paremat metakognitiivset teadlikkust ja kognitiivset kontrolli.

 

RI metoodika aitab praktiseerijal tuvastada kogemuslikku vältimist, mis (experiential avoidance) viitab tendentsile vältida sisemisi kogemusi, mis on afektiivselt negatiivsed või ähvardavad minapildi sidusust (Hayes et al., 1996). Sellist vältimist on seostatud mitmete psühhopatoloogiliste sümptomite ja vähenenud psühholoogilise paindlikkusega (Kashdan & Rottenberg, 2010; Levin et al., 2012), seega on vältimatult oluline tegeleda justnimelt negatiivselt hinnatud kogemuste integratsiooni ja teadliku aktsepteerimisega.

 

Reflektiiv-Integratiivse (RI) metoodika harjutused aitavad inimestel oma sisemisi abstraktseid seoseid struktureeritult lahti mõtestada ning tõlkida need konkreetseteks tunnetuslikeks ja käitumuslikeks valikuteks. See loob selguse ja suurendab teadlikkust oma toimimisloogikast, võimaldades enesejuhtimist teadlikumal ja eesmärgipärasemal viisil. Robin Vallacheri ja Daniel Wegneri tegevuse identifitseerimise teooria (Action Identification Theory, 1985) kohaselt on keerulistes või pingelistes olukordades kasulik keskenduda pigem konkreetsele ja praktilisele tegevusviisile kui liiga abstraktsele enesetõlgendusele. Abstraktsed mõttetasandid võivad küll pakkuda laiemat tähendust, kuid stressiolukorras kipuvad need suurendama ebakindlust ja kognitiivset hajuvust. Lisaks toetuvad RI metoodika põhimõtted Mark Leary (2007) käsitlusele eneserefleksioonist kui isiksuse laiendamise ja tähenduse loomise vahendist. Leary toob välja, et reflektiivne enesevaatlus ei peaks keskenduma pelgalt vigade otsimisele, vaid peaks toetama eneselaienduse (self-expansion) ja enesetõhususe (self-enhancement) protsesse – mis on ka RI praktika tuum. Harjutuste käigus saab inimene liikuda sügavama enesemõistmise, sisemiste ressursside aktiveerimise ning tähenduslike muutuste suunas.

 

Käsitlusviisid ja rakenduspraktika

Inimese psüühika ei toimi üheainsa mehhanismina – see on süsteemne, dünaamiline ja paljuski keskkonnasituatsioonist sõltuv. Reflektiiv-integratiivne lähenemine võimaldab:

​

• töötada samaaegselt erinevate psüühiliste tasanditega praktiliselt (käitumine, mõtted, tunded, keha);

• kohandada sekkumist kliendi profiili järgi, võimendades neid tööviise, mis tema puhul kõige tõhusamad;

• anda kliendile vastavalt tema eesmärgipüstitusele enesejuhtimise harjutusi vastuvõttude vahepealseks ajaks, ettoetada tema iseseisvat arengut, kinnistada vastuvõtul saadud taipamisi ning soodustada uute käitumis- ja mõtlemismustrite juurdumist igapäevaelus;

• ühendada tõenduspõhiseid ja kogemuslikke tööviise terviklikuks praktikaks.